Kadrioru pargi ajalugu

Kadrioru park on üks kaunimaid ajaloolisi parke kogu Põhja-Euroopas ja väga armastatud osa Tallinna linnaruumist. See on üks külastatavamaid piirkondi nii tallinlaste, eestimaalaste kui ka välisturistide seas. Paiga identiteedi kandvaim keskpunkt on mõistagi täielikult restaureeritud Kadrioru loss koos ülemise-alumise aiaga. Lossis ja mitmetes selle ajaloolistes kõrvalhoonetes asuvad erinevad muuseumid. Pargis asub ka maailma tippmuuseumite hulka kuuluv KUMU kunstimuuseum.

1718. a alustati Vene tsaari Peeter I käsul Tallinna lähistele uue euroopaliku suvelossi rajamist. Itaallasest peaarhitekti Nicola Michetti juhendamisel kavandati kolmetasandilist itaaliapärast ansamblit. Koos lossiansambliga alustati kohe ka regulaarpargi rajamist. Tänu oma asukoha looduslikele võimalustele on pargis avaldunud nii Itaalia, Prantsusmaa kui ka Hollandi barokkparkidele iseloomulikke jooni.  

Lossi- ja pargiansambel nimetati Peeter I abikaasa Katariina I auks Katharinenthaliks (vene k Екатериненталь). Eestipäraseks muudetud nime Kadriorg hakati kasutama juba 19. sajandil ning alates 1920. aastatest muutus see lossi ja pargi ametlikuks nimetuseks.

Regulaarpargist põhja poole jääva vabakujundusliku pargi rajamist alustati 19. sajandil.  Selle alusteljeks sai looduslik tammesalu koos rändrahnude kivikülviga, astangud ning paekallas. See maastik ja taimekooslused on püsinud mitusada aastat praktiliselt muutumatuna. Tänaseni kasvavad tammesalus enam kui 300 aasta vanused puud. Salu  kirdeosas kasvab pargi kõige jämedam tamm (ümbermõõt 6,3 m). 19. sajandi lõpus korrastati Kadriorg tuntud Riia pargiarhitekti G. Kuphaldti plaanide kohaselt. Lossi lähiümbruses paikneva regulaarse kujundusega pargiosa suhtes omas ta ülimat respekti, säilitades kõik regulaarpargile omased kujundusvõtted. Oma kunstnikukäekirja väljendas ta aga just vabakujunduslikus pargi osas.

19. sajandi alguses hakkas Tallinnast kujunema tuntud kuurortlinn. Merele lähedal asuvast Kadriorust kujunes moodne suvituspiirkond, kuhu kerkisid pidulike puitpitside ja tornikestega ehitud villad, supelsalongid, vesiravilad, hotellid, pansionaadid ja restoranid. Siinseid päikesevanne ja meresuplust hindasid nii kohalikud aadlikud, kodanikkond kui ka Peterburi koorekiht eesotsas tsaari tütardega. Kadrioru hiilgeaeg suvituspiirkonnana kestis 1870. aastateni.

Noores iseseisvunud Eesti Vabariigis (1918-1940) peeti arenenud maailma kombel pargi- ja kodukultuuri väärtustamist riiklikult tähtsaks. See oli omamoodi rahvusidentiteedi ja eneseteadvuse väljendajaks.  Pargist kujunes 1920. - 30. aastatel populaarne linnarahva jalutus- ja ajaveetmiskoht. Murranguline aeg Kadrioru pargi jaoks oli 1935-1940. Just siis ehitati loss ümber riigivanema Konstantin Pätsi residentsiks. Juurde ehitati ka presidendi administratiivhoone. Kahe hoone vahele jäänud ajalooline barokne ülemine aed kujundati ümber. Alumise aia diagonaalteed mätastati  ja kanalid täideti. Lossist ja selle lähiümbrusest sai rahvale suletud võimukants. Sel perioodil viidi kapitaalsed ümberkorraldused läbi kogu pargi alal. Lähtudes nn Rahvapargi põhimõtetest lammutati mitmed amortiseerunud hooned, korrastati Luigetiik, mille ümber istutati vöökirjas lillepeenrad; rajati Kontsertväljak ja Noortepark. Pargi kirdeossa ehitati kosega Kirdetiik.

II maailmasõda mõjutas lisaks linnaruumile ka Kadrioru parki. Korduvate lahingute käigus oli kannatada saanud mitmed siinsed hooned ja puud (puude tüvedest on leitud rohkesti mürsukilde). Park nägi pärast sõda veel aastaid räsitud ja hooldamata välja.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 1991. aastal, alustati ka ulatuslike Kadrioru lossi ja pargi restaureerimistöödega. Avanes suurepärane võimalus algsel kujul äratada ellu barokne ansambel tervikuna: loss koos tiibhoonete ja alumise-ülemise aiaga ning regulaarpark. Tänapäevaks on täielikult uuendatud Mere ja Kaarna allee, Luigetiik ning selle ümbrus, loss ja lilleaed, ajaloolised kanalid, kontsertväljak. Renoveeritud Kirdetiigi juures avati 2011. aastal Jaapani aed.