Kadrioru kunstimuuseum

Kadrioru lossi ajaloolises hoones asub Kadrioru kunstimuuseum.

Põhjasõda (1700–1721) polnud veel lõppenud, kui oma Läänemere-äärsetes vallutustes kindel tsaar Peeter I asus Tallinna lähistele rajama uut suurriigile väärilist suvelossi. Euroopaliku valitsejana esineda soovinud Peeter rõhutas teadlikult enda ja kogu Venemaa kuulumist Euroopa kultuuriruumi. Soovides luua uut Vene tegelikkust ja uusi inimesi, alustas ta riigi ja rahva välisilme muutmisest, oluline roll selles protsessis oli täita ka arhitektuuril.

Kadrioru lossi ehitamiseks palkas Peeter I meistreid kogu Euroopast. Lisaks itaallasest peaarhitektile Nicola Michettile (1675­ -1743) töötas siin veel teisigi itaalia, saksa, rootsi ja vene arhitekte ja stukimeistreid. Pärast Michetti naasmist kodumaale jätkas ehitustööde juhatajana Mihhail Zemtsov, hilisem Peterburi peaarhitekt. Töölisbrigaadid telliti Venemaalt, raskematel töödel kasutati Tallinna garnisoni sõdureid, aga ka sunnitöölisi. Peaaegu inimtühjas ja sõjas kannatanud Tallinnas pidi ennenägematult uhke ja piduliku lossi kerkimine kohalike tagasihoidlike suvemõisate, mereranna kivirahnude ja kadakate kõrval mõjuma kui ime.

Lossi ajaloo alguse – juuli 1718 – on kiviraiduri käsi jäädvustanud vestibüüli mälestustahvlile.

Paraku ei jõutud Kadriorus ellu viia kõiki Michetti ja Peeter I suurejoonelisi plaane, sest tsaari surmaga 1725 lakkas Vene valitsejate huvi siinse piirkonna vastu pikemaks ajaks. Järgnevatel aastakümnetel elavnes loss vaid kõrgete visiitide eel. 1746 viibis nädal aega Kadriorus Peetri tütar Jelizaveta ja 1764 Katariina II. Kõrgete külaliste auks loss remonditi ja sisustati. Just keisrinna Jelizaveta Petrovna külaskäigu eel kaunistati läbi kahe korruse ulatuv nn itaalia tüüpi lossi peasaal rikkaliku stukkdekoori ja laemaalingutega. Laemaal on tehtud Ovidiuse „Metamorfooside“ ainetel ja see on tänaseni suur vaatamisväärsus.

Valitsejate saabumiste vahelisel ajal kandis lossi ja pargi eest hoolt lossivalitseja ehk kastellaan, kes 18. sajandil oli enamasti arhitekti elukutsega ning tegeles lisaks korrashoiule ka kaartide joonistamise ja vajalike ehitiste rajamisega. Kastellaani alluvuses olid aednikud, pargivahid, töömehed, ahjukütjad jt abitöölised. Terve 18. sajandi säilitas loss oma rajamisaegse ilme ja esindusliku suvelossi funktsiooni.

Olulised lossi ja pargi remont- ning ümberkorraldustööd järgnesid keiser Nikolai I visiidile Tallinnasse 1827. aastal. 1827–1831 toimunud ümberehitused vastasid tol ajal toimunud muudatustele keiserliku pere ja õukonna elukorralduses, kui välisest pompoossusest olulisemaks hakati pidama peresuhteid, tundeid ja looduslähedast eluviisi. Et mereõhku mugavalt nautida, paigaldati lossi rõdule kardinatega varikatus, Lilleaeda viiva piduliku trepi asemele ehitati poolümar kinnine veranda, merepoolsesse tiiba lisati uus trepikoda. Kõik toad möbleeriti uhkelt, ehitati sisse vannitoad, toodi valgusteid, Pärsia vaipu, kunstiteoseid jms. Ümberkorralduste käigus muudeti ka lossi ruumikasutust.

1832. aastal kosutasid kuurordina kuulsust kogunud Kadriorus oma tervist tsaar Nikolai I kolm tütart. Nende jaoks ehitati 1832. a lossi juurest otse randa viiv valgustatud tee, paadisild ja supelmaja. Päikest ja värsket õhku käisid siin nautimas ka mitmed teised kõrged külalised, kellede majutamiseks ehitati külalistemajaks ümber nii vana vahimaja kui ka lustla. Lossi köögimajale rajati juurde mansardkorrus, alumisse aeda sambakestega paviljonid. Keisripere järel suundus Tallinnasse ja Kadriorgu kogu Peterburi kõrgem seltskond ja haritlased (nt luuletaja Vassili Žukovski, Sergei ja Nadežda Puškinid- kuulsa luuletaja vanemad). Sajandi lõpupoole jäid keiserlikud visiidid harvemaks. Kadriorg kujunes nüüd Eesti jõukama kodanluse kodu- ja suvituspiirkonnaks.

1917. aasta Veebruarirevolutsioon kukutas Venemaal monarhia. Kui aasta hiljem loss Tallinna linnale üle anti, polnud tsaariaegsest sisustusest suurt midagi järele jäänud.

1919. aastast asus merepoolses tiibhoones skulptor August Weizenbergi ateljee, lossi saalides toimusid kunstinäitused. Vabariigi esimese aastakümne jooksul kujuneski Kadriorust haritlaste ja kunstnikkonna keskus, siia tekkisid mitmed ateljeed.

Kunstimuuseumina avati loss pärast põhjalikku renoveerimist 1927. aastal. Siis eksponeeriti siin nii riigiasutustelt ja mõisatest saadud Euroopa vanemat kunsti, baltisaksa kunstnike teoseid, kui ka oma eesti kunstnike – Johann Köleri, August Weizenbergi, Paul ja Kristjan Raua, Ants Laikmaa ning kaasaegsete kunstnike Konrad Mäe, Peet Areni, Nikolai Triigi jpt kunstitöid.

Seoses 1929. aasta Rootsi kuningas Gustav V visiidiga Eestisse kohandati loss aga ümber riigivanema August Rei ametlikuks suveresidentsiks. Pärast Konstantin Pätsi võimuletulekut 1934 alustati lossis ja kogu pargis kapitaalsete ümberkorraldustega. Arhitekt Aleksandr Vladovsky projekti järgi ehitati lossile aiapoolse fassaadi juurde uusbarokilikus stiilis banketisaal, talveaed-orkestriruum ja väiksem söögisaal. Riigipea erakorter asus kolmandal korrusel, ametlik esinduskabinet oli peakorruse merepoolses tiivas. Ülejäänud toad olid mõeldud kõrgemate külaliste majutamiseks ning erinevas stiilis salongideks. Sisustuses järgiti mõneti baltisaksa traditsioone, ent 1930. aastate lõpus rajati ka eesti rahvuslikus stiilis interjöörid, mis on suures osas säilinud tänapäevani.

1946. aastal avati lossis Eesti Kunstimuuseum. Nõukogude perioodil oli muuseumi koondunud suur osa Eesti kunstielust, siin toimusid kaasaegsete kunstnike näitused, eesti kunstiklassika väljapanekud, aga ka välisnäitused. 1991. aastal suleti täielikult amortiseerunud hoone põhjalikuks remondiks ja restaureerimiseks. Üheksa aastat kestnud taastamistööd lõppesid piduliku taasavamisega 22. juulil 2000. Sellest ajast asub seal Eesti Kunstimuuseumi filiaal Kadrioru kunstimuuseum.