PARGI RAJAMINE

Lasnamäe klindi jalamile tõid 17. sajandi II poolel kultuurhaljastuse viis jõukat tallinlast, kes said loa ehitada sealsele linna karjamaale oma suvemõisad. 1714. aastal omandas selle ala keskse krundi Peeter I.

REGULAARPARK

1718 a, olles veendunud oma edus Põhjasõjas, värbas Peeter I Roomast Vene teenistusse arhitekt Niccolo Michetti ning ühiselt valiti 22. juulil 1718 välja sobiv koht uue lossi ja seda raamiva pargi jaoks. Itaalia-prantsuse-hollandi sugemetega regulaaraiad hõlmasid vaid osa pargist. Lossiümbruse mitmetasandiliseks lahenduseks andsid eelise kolm looduslikku, mere poole langevat astangut. Lossi ette planeeriti Alumine aed, mille taha, poolkunstliku astangu servale paigutati loss ja tiibhooned otsekui poodiumile. Aiaosi lossi taga kahel astangul nimetati Ülemiseks aiaks.

Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik park.

Keerukaima kompositsiooniga Alumine aed oli ristkülikukujuline, kolme pikiallee ning nendega nurga all ristuvate alleedega. Lossi ette rajati kümme musterpeenart. Ülemine aed ehk nn. Lilleaed moodustas lossitaguse sisehoovi, mille küljed olid piiratud võrestikkäikudega. Ülemise aia kõrgemale astangule rajati dekoratiivselt kujundatud piirdega (balustraadiga) ümbritsetud Miraaži tiik. Peeter I plaanide kohaselt pidanuks parki ilmestama kunstipärased veetrepid kaunistatuna rohkete skulptuuride ja vetemängudega. Paraku ei  huvitunud Vene õukond pärast Peeter I surma (28. jaanuar 1725) reformaatori suurejooneliste kavade täielikust realiseerimisest.

Sellest hoolimata kujunes Kadrioru lossi- ja pargiansambel kõige suurejoonelisemaks ja stiilsemaks barokkrajatiseks Eestis.

Pargi algne plaanilahendus säilis 19. sajandi lõpuni.

LOODUSPARK

1897. aastal koostas Riia aedade ja parkide direktor G. Kuphaldt projekti pargi uuendamiseks. Inglise pargistiili kohaselt eelistati vabakujunduslikku lähenemist.

RAHVAPARK

Eesti Vabariigi aegne, 1924. aastal esitatud pargi perspektiivse planeerimise ja rahvapargi loomise kava nägi parki ette võimalikult vähe hooneid, maksimaalset tähelepanu tuli pöörata haljastuselementidele. Suuremad ümberkujundused toimusid Ülemises aias. Likvideeriti Miraaži tiik. Teedevõrk kujundati uusbaroksena, madalamale terrassile rajati purskkaev ja Roosiaed. Terrasside tugiseintesse projekteeriti orvad Eesti presidentide büstide tarvis. Ülemise aia lõpetuseks ehitati presidendi kantselei hoone, mille autoriks on arhitekt A. Kotli. Presidendi kantselei ja lossi vaheline ala ümbritseti piirdega. Alumises aias aeti kinni kanalid ning mätastati osa diagonaalteid. Lossi lähiümbrus ümbritseti sepispiirdega.

Haljastustöödeks toodi mulda pargi kirdeosast. Tekkinud süvendisse kujundati püsililledega ümbritsetud Kirdetiik, kuhu juhiti kivirikka nõlvaga oja – Väike Hundikuristik.

Kokkuvõtlikult – Kadrioru pargis näeme 18., 19. ja 20. sajandi  iseloomulikke pargikujundusvõtteid.

PARGI RENOVEERIMISE TÖÖD

1990. aastal moodustas Tallinna linn Kadrioru Pargi Väikeettevõtte, mille juhtimisel hakati parki korrastama ja renoveerima. Täielikult uuendati Mere ja Kaarna allee, Kirdetiik ja Luigetiik koos ümbrusega. Lossi restaureerimisjärgsel taasavamisel kunstimuuseumina 2000. aastal avati ka taastatud lossitagune Lilleaed koos purskkaevudega. Miraaži sein taasehitati paar aastat hiljem ning 2005. aastal paigaldati kaskaadiorva M. Karmini pronksskulptuur „Poseidon”. Samal aastal taastati Kontsertväljak ja loodi kunagise kiviktaimla asemele  roosiaed (5600 roosi) ning taastati purskkaev. 2006. aastal paigutati Ülemise aia  terrasside tugiseina orvadesse presidentide K. Pätsi ja L. Meri büstid, nii nagu seda nägi ette 1938. aastast pärit pargikujunduse projekt. Samal, 2006. aastal korrastati ka Luigetiigi ümbrus. 2007. aastal taasavati korrastatud Noortepark.

MÕISTED

Regulaarpark

(<lad regula norm, reegel) korrapärase kujundusega park, mille osad on lahendatud sümmeetriliste või geomeetriliste kujundite abil. Regulaarsed kujundusvõtted valitsesid aiakunstis alates Vana-Egiptusest (u 5000 aastat tagasi) kuni 18. sajandi esimese pooleni. Regulaarpargi õitseng oli barokiajastul, 17. sajandi teisel poolel ja 18. sajandi alguses. Uuesti võeti regulaarsed kujundusvõtted parkide ja aedade esindusosade loomisel kasutusele 19. sajandi teisel poolel. Regulaarset kujundust iseloomustavad arhitektooniline vormikõne, selged puhtad vormid ja paraadlikkus.

Esinduslike alade kujundamisel rakendatakse regulaarseid kujundusvõtteid tänini.

Eestis loodi suurem osa regulaarparke peale Põhjasõda (barokkpargid), 19. sajandi viimastel aastakümnetel (historitsistlikud pargid) ning peale II maailmasõda (stalinistlikud pargid).

 

Rahvapark

(sks Volkspark) suuremale alale avalikuks kasutamiseks rajatud park. 18. sajandi teisel poolel hakati Saksamaal rajama nn rahvaaedu (sks Volksgarten). Need kujundati äärelinnade vabadele maadele, mida mingil põhjusel (liigniiskus, keeruline topograafia, eraomandus jm) ei olnud kasutusele võetud, et pakkuda linna elanikele kättesaadavat võimalust tervislikuks puhkuseks. Rahvaaedade kavandamisel lähtuti tolle aja pargikunstiteooriast.

Esimene rahvaaed oli Müncheni Englischer Garten (1789, F. L. Von Sckell). Rahvapargi idee kujunes välja 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses, kui asuti teravalt kritiseerima seniseid esteetilistel väärtustel põhinevaid parke (võimaldasid eelkõige jalutamist, vaatamist ja mõtisklemist) ning hakati pöörama tähelepanu erinevate elanikkonna rühmade sportimis- ja meelelahutusvajaduste rahuldamisele.

Rahvapargi ideestikul põhinevad ka nüüdisaegsed linnapargid.

Rahvapargi ideedest olid mõjustatud ka Eesti suuremates linnades 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rajatud pargid (G. Kuphaldti kujundatud Pärnu kesklinnapargid, Kuressaare Lossipark jt).

Vabakujuline  park

Mitteregulaarsete kujundusvõtetega loodud park. Nn vaba kujundusstiil vastandub regulaarsele kujundusstiilile, jäljendades loodusmaastikku. Vaba kujundus tuli kasutusele 18. sajandi Inglismaal (Inglise stiil). Kirjanduses ja kõnekeeles on vabakujulist parki sageli kasutatud Inglise pargi sünonüümina.

Inglise pargistiilile on omased vabakujuliselt looklevad teed ja veekogud, asümmeetria, loodusliku vormiga taimmaterjali kasutamine, maastiku kohaliku eripära väljatoomine ning rohked antiik- ja neogooti paviljonid, kunstlikud varemed jm stafaažehitised.  Samu põhimõtteid kasutati hiljem laialdaselt linna- ja rahvaparkide kujundamisel.