Miks?

Kadriorus on säilinud

18. sajandil kujundatud, peatselt  300 aastaseks saav regulaarpargi osa (Itaalia arhitekt Nicolo Michetti)

19. sajandi lõpus kujundatud, veidi üle 100 aasta vanune looduspark (saksa dendropomoloog Georg Kuphaldt),

20. sajandil kujundatud, veidi üle 70 aasta vanune Rahvapark ( Eesti arhitektid Olev Soans, Alar Kotli jt)

ja 21. sajandil kujundatud jaapani aed (jaapani kujundaja Masao Sone ). Jaapani aiakunst on 3000 aasta vanune.

 

Kes?

Meie eesmärgiks oli luua jaapani aed, mitte aed jaapani aia ainetel. Selle pärast pidi kujundajaks kindlasti olema jaapanlane.

Masao Sone  on pärit Kyotost. Tema isa oli samuti aednik ja tal oli firma, mis hooldas mitmeid olulisi ajaloolisi aedu Kyotos.

Masao Sone  on õppinud Tokyos. Praktiseerinud Londonis Key Botaanikaaias asuvas jaapani aias, et omandada inglise keelt.

 

Milline?

Hiina ja jaapani aiakunsti eristab teineteisest põhiliselt looduslik eripära. Hiina maastik on dramaatilisem, sestap ka aiad teatraalsemad. Jaapani aiakunsti juured on Hiinas. Eestisse rajatud aed kasutab ära eesti looduse eripära  ning võimalused. Kirdetiigi piirkonna võimalused olid äärmiselt jaapanilikud. Nõlv, kivikülv, suured puud, tiigid ja kosk.

 

Kadrioru jaapani aias on tegemist  tiikaiaga., mille koosseisu kuulub ka teeaed.

Kadrioru pargi jaapani aia kivide paigutus  on inspireeritud Tallinna vanalinna katusemaastikust.

 

Kadrioru jaapani aia kujundusprintsiibid

Jaapani aed on üles ehitatud ühele sissekäigule. Aia sees on võimalik valida, kas suunduda teeaeda või valida mõni teine teerada.

Tänaseks on jaapani aia maastiku kujundus valmis. Mäed. Kivid. Tiik. Iga kivi on katsunud jaapani maastikukujundaja käsi. Paigaldatud on  esimesed rajatised – kaks kivisilda.

Tulevikus paigaldame 3 väravat, teemaja, ootepaviljoni,  2 silda, laternaid, pagoode, kätepesunõusid jms.

Tänaseks on tehtud ka  enamus istutustest. Taimmaterjali valimisel tegi jaapani arhitekt koostööd Tallinna Botaanikaaia spetsialistidega. Tegemist on liikide, sortide ja vormidega, mis on eesti kliimaga kohanenud.

 

Kokkuvõtlikult.jaapani aiatraditsioonidest.

Jaapani aed on aed, kus inimene kulgeb.  Seal puuduvad pingid. Seal  liigutakse ja süüvitakse iseendasse ja loodusesse – mediteeritakse.

Jaapani aia üheks osaks võib olla teeaed., kus viiakse läbi tee tseremooniaid. Selleks võib eelnevalt ootepaviljonis istuda ning tseremooniaks häälestuda. Tee tseremooniat võib nautida terve päeva. See on mõeldud meele ja vaimu rahustamiseks.

Jaapani aias puuduvad valgustid. Talveperioodidel aedu ei külastata. Enamasti nad talveks suletakse.

Jaapani aias on inimene iseendaga. Kõne allagi ei tule, et seal lärmatakse, sporditakse, sõidetakse jalgrattaga, jalutatakse lemmikloomadega.

 

Meie  loodame, et see on eesti inimesele hariv ja kasvatav objekt. Järgmise sammuna paigaldame me peasissepääsu juurde jaapani aeda tutvustava stendi ning iga planeeritud värava, silla, paviljoni, teemaja jms koha juurde selgitava teksti, mis sinna tulemas on ja milline see välja peaks nägema? Miks ta just seal on?

 

Palun nautige jalutuskäike jaapani aias!

Palun tutvuge alljärgneva jaapani aia ajalugu selgitava tõlkega!

 

Kirjutas Kersti Lootus

arhitekt

 

1.         TIIKAEDADE AJALUGU

Tiikaiad pärinevad 5.-6. sajandist. Jaapani iidne usk – shintõism – oli tol perioodil veel võimust lahutamata – preestrid olidki valitsejateks. Jumaliku olemuse väljendajateks olid mäed, puud, kivid ja vesi.  Paleede sisemusse hakati Jumalate tiike looma- sellistes tiik-aedades olid ka saared. Jaapanlaste olemus – elu saartel! Seega tiikaiad kujundatigi kaldajoone ja saartega. Just siit on saanud alguse jaapani aiakunsti põhistruktuur. Jaapani aiakunstile on iseloomulikud suured mullatööd.

6. sajandil budism tungib Jaapanisse. Arvukad Hiina ja Korea preestrid, käsitöölised aga ka aednikud saabusid Jaapanisse. Toimusid ka jaapanlaste õppereisid. Tõusva Päikese Maale algas kontinentaalse aiakunsti pealetung.  Viimase 30 aasta väljakaevamised Asuka ja Nara piirkonnas on andnud huvitavat teavet jaapani aiakunsti kohta

 

Heiani aeg – 8. – 12. sajand. Tekkisid õukonna aristokraatide aiad. Kyoto, kui pealinna, väljaehitamine tähendas suurt kultuuri õitsengut – ka aiakunsti õitseaeg! Sellest perioodist on isegi aiafragmente säilinud.

Jaapani aiakunst minetas kontinentaalse aiakunsti mõjutused ning võttis jaapaniliku ilme. Kyoto mäed, aasad, veekogud olid ideaalseks materjaliks aiakunstile. Rahuarmastus ja sotsiaalne korrastatus oli heaks materiaalseks baasiks ka aiakunsti arengule. Esteetilised kriteeriumid aga ka eelmise epohhi religioossed kriteeriumid mõjutasid aiakunsti kujunemist.

Aiakunsti funktsiooniks oli tol perioodil olla aristokraatide sotsiaalse elu lavaks. Peasaalist vaade tiigile, kus sõuab paat, võimalus teha väike jalutuskäik. Virsikute õitsemise ajal oja ääres pidu.  Riisiviinaga kausikesed lasti allavoolu ja loeti luuletusi. Kui kausike jõudis sihtpunkti, siis pidi luuletus läbi olema.

Need Jaapani traditsioonilised peod imbusid tasapisi ka mandrile – näiteks Koreasse., kuid Jaapanis peeti selliseid pidusid juba 5. sajandil.

Majad olid Hiina paleede eeskujul luksuslikud, kuid Jaapanile omaselt intiimsemad, budistliku templi teadvusele omaste joontega. Kõik ruumid olid omavahel katustatud koridoridega ühendatud – tekkisid siseaiad. Peahoone oli orienteeritud pikiküljega lõunasse jäävale tiikaiale. Tiigi ja hoone vahel oli liiva ala nn lõunaaed. Tiigis palju saari. Punased lakitud puidust kaarsillad. Oja voolas kirdest tiiki ja edelast tiigist välja. Kunstlikud mäed. Kividest kompositsioonid,  mis imiteerisid vete langust.

Aed oli seega aristokraatliku klassi sotsiaalse elu lava. „lõunaaed“ palee ja tiigi vahel oli religioossete tseremooniate jm ürituste läbiviimise koht. Paadisõidud. Peod. Muusika. Luule.

Üks mis kindel – jaapani aed ei olnud siis veel meditatiivne looduse vaatlemise koht nagu järgnevatel epohhidel. Enam oli ta koht muusika ja luule jaoks, kus oli veidike ka kujundatud loodust. Tugevad värvuskontrastid on sel perioodil omal kohal.

 

Hiline Heian ja Kamakura aeg  – 12. – 14. sajand. Hilises Heianis võttis jaapani aia areng hoogu. Meditatiivne tähtsus arenes jõudsalt. Templite arhitektuur arenes Heiani ajal Hiina eeskujul – rahvuslik Shinden-zukuri stiil – sellest said mõjutusi ka aiad.

Amida budism rõhutab paradiislikku elu teis poolsuses ja aiad saidki selle paradiisi ilminguks. Paradiisiaia põhistruktuur erineb eelnevatest paleeaedadest – tiik – saared – kunstlik mägi. Budda Hall kesksele saarele.

Heiani aja lõpus ja varase Kamakura ajal kerkis esile teine aiatüüp, mis oli küll paradiislikust mõtlemisest mõjutatud, aga traditsioonilise tiikaia kaldad kujundati kividega. Dualistlik aed. Teis poolsuse paradiis oli vastandatud karmi reaalsusega. Värviline tiikaed kui paradiis ja karged kivigrupid kui tegelikkus. Samblatempel – rohelised toonid.

Kamakura aeg – samuraide esilekerkimine – spartalik elu – Zen budism.

 

Zen budism areneb spetsiifiliseks esteetikaks, mis ka aiakunstis kajastub ning 15. ja 16. sajandit mõjutab.

 

Muromachi aeg – 14. – 16. sajand. Keiser asus küll Kyotos aga samuraide võim võttis võimust Tokyo ümbruses. See tähendas stagnatsiooni aiakunstis. Keisril polnud raha ja samuraidel polnud esteetilisi tõekspidamisi.  1333. aastal suundusid ka samuraid Kyotosse ja dualism kadus.

Muromachi kultuur liidab traditsioonilise jaapani aristokraatide kultuuri Hiinast tuleva uue kultuuriga ja Zen budismi esteetiliste ideaalidega.

Esialgu tiikaiad, hiljem kuulsad Zen kiviaiad templite juures. Kuldne paviljon – särav tiikaed sümboliseerib varast Muromachi aega 1397.a. Viimane tiikaed,  mis valmis sai oli Hõbepaviljoni juures. Aga sinna juurde kuulus ka karge kivide paigutamine.

Aiakunst väljus Kyoto piirest.

 

Edo aeg – 17. – 19. sajand. Feodaalaiad.

1603 – 1868 oli stabiilseim periood Jaapani ajaloos. Tiikaed võttis väga komplitseeritud vormi. Saared ja poolsaared olid äärmiselt erinevalt kujundatud. Palju sildu, teemaju, kivilaternaid, veenõusid. Eelmised teeaiad kuulusid kuiva maastikuaia koosseisu – nüüd siis on nad ka tiikaias.

Feodaalide suurte aedade kõrval eksisteerisid ka väikesed templiaiad traditsioonilise tiikaia vormis.

 

15 aastane keiser Meiji. – 19. – 20. sajand. Moodsad teeaiad.

Lõppes Jaapani 200 aastane isolatsioon muust maailmast. Aiad lääne eeskujul arhitektooniliselt kujundatud aiad lillepeenarde ja roosidega. Sellest perioodist ei ole midagi mainimisväärset järel.

 

2.         VEETA AIAD

on läbi ajaloo omasoodu arenenud ning neil on oma lugu. Kuiv aed on välja kasvanud tiikaedadest,  kuid varased teadlikud kivide paigutamised leidsid aset juba 5.- 6. sajandil Kuiv aed on terminina kasutusel esimest korda 12. sajandil Heiani ajal.

 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kividel on jaapani aias teine tähendus, kui mujal maailmas. Nende asend ja paigutus on olulised! Nad imiteerivad mägesid ja kordavad terveid maastike kompositsioone. Kivid omavad jaapani aias religioosset tähendust, nad on sümboliteks.

Kivid omavad jaapani aias domineerivat rolli kõigis aiakunsti arengufaasides nii tiikaedade kui ka veeta aedade puhul.

 

3.         TEEAIAD – 16. – 20. sajand.

16. sajandi lõpul Zen kunst – teekunst. Tee tee. Teemaja. Teeaed mängib teekunstis tähtsat rolli. Teeruumist avanevad emotsionaalsed vaated aiale. Domineerivad igihaljad taimed. Astmekivid. Kivist anumad kätepesuks. Eriline atmosfäär.

Teemaja juurde kuulus ootepaviljon, kus oli võimalik istuda. Ootepaviljonist oli võimalik saada silmside teemajaga ning seal istudes häälestati ennast teetseremoonia tarbeks.

 

JAAPANI AIA ELEMENDID

TIIGIKUJUD:

Tiigivormides ei ole kahjuks võimalik aastatuhandete vanuse jaapani aiakunstilineaarset arengut kindlaks määrata.  Erinevatel epohhidel on tiigid kord suuremad kord jälle väiksemad. Mõnikord on neid ainult 1 siis jälle mitu.

KIVIDE PAIGUTAMINE

Kivid on tiigi kõrval tähtsaim element jaapani aias. Seda võib õigusega „luukereks“ nimetada.

Kivide paigutamise alguseks võib lugeda varasest shintõismist pärinevat austust kivide kui jumaliku olemuse väljenduse vastu.

Isegi siis kui me ei räägi sellel perioodil teadlikust  kivide paigutamisest, siiski on sellest ajast alates kivi jaapanlaste kollektiivse alateadvuse üleinimlike võimete nimbuse kütkes. Seetõttu ei ole sellest midagi imestada, et edasises arengus just kivid religioosse ikonograafia väljenduseks on.  Nii taoistlikus kui ka budistlikus usupildis mängivad kivid teiste elementide ees olulist rolli. Seega on kivid algusest peale aia ikonograafilise väljenduse vahenditeks olnud.

Kivid omavad aias oma materjali püsivuse (muutumatuse) tõttu taimsete elementidega võrreldes esiletõstetud positsiooni. Aia kujundaja manifesteerib nendega püsiva tulemuse.

Algul mõisteti selle all kunstlikku kiviplastikat, aga juba varsti kujunes sellest kindel, maastikulaadne kivide paigutamise vorm – üks kõrge teravikuga üles suunatud tsenter, mis paljudest kõrvalkividest ümbritsetud on.

ASTMEKIVID

Jaapani aedade varasemates vormides ei mänginud astmekivid veel otsustavat rolli, kuna aiad olid primaarselt selleks loodud, et paadiga sõita või majast välja vaadates jälgitav oleks. Alles teeaedade esilekerkimisega 16. sajandil saavutasid astmekivid tõelise tähenduse. Nende funktsioon teeaias seisnes selles, et nad aitasid vältida õrna sambla mahatallamist ja teemaja külastajate jalgade märjakssaamist. Astmekivide kujundus nõuab suurt sisseelamise võimet. Eelkõige tugevasti väljaarenenud meelt suurussuhete ja harmoonia osas. Astmekivid on proportsionaalses suhtes teemaja suurusega.

KUNSTLIKUD MÄED.

Nende loomine ulatub tagasi Heiani aega.

LIIV

Tähtis materjal jaapani aiakujunduses. Vee sümboliseerimiseks.

SILLAD

7. sajandil Koreast saabunud aednikud räägivad jaapani keisriaedades „ kure sildadest“ Puust kaarsild, mis on punaseks lakitud. Hiina mõju. 14. sajandist pärinevad kivist sillad – lamedad looduskivisillad.

LATERNAD, KIVIST VEEANUMAD, AIAPAGOODID

Kiviskulptuure esineb jaapani aedades harva. Templi aedades oli latern püha riitusetule süütamiseks. 16. sajandi teeaias oli latern valgustiks. Neid oli seal palju ja nad olid erineva kujuga. Aiapagoodid – vertikaalsed kivivormid. Kolmest kivist kompositsioonid teeaia väravas. – latern, kätepesu vee anumkoos puust kopakesega ja lame kivi kuuma vee jaoks.

ARHITEKTOONILISED ELEMENDID

Väravaehitised (teeaeda siseneti alati värava kaudu), teemajad, paviljonid (näiteks teetseremoonia ootamiseks), väiksed templid, kaetud sillad, kaetud kaevud.

PIIRDED

Bambuses, riisi vartest kokku köidetud piirded, kõrged pügatud hekid, müürid – kompositsioonile fooni loomiseks, aia liigendamiseks. Teeaed reeglina üldisest aiast omaette, piirdega eraldatud.

TAIMED

Taimmaterjali valik askeetlik. Igihaljad taimed + mõned aastaaegasid iseloomustavad õitsvad taimed. Aastaaegade tabamise fenomen. Puud istutatakse juba suurtena ja nad on eelnevalt koolitatud. Mänd, kuusk, nulg, pöök, tamm, vaher jne. Põõsad – kuulideks pügatud – mäeaheliku vorm – moodustab fooni – asalead ja rododendronid, forsüütia, hortensia. Viljapuud – kirsid, ploomid, virsikud, granaatõunad.

Igihaljad põõsad . loorber, puksus, teepõõsas,

Õiteilu saavutatakse eelpoolnimetatud õitsvate põõsastega + iirised + vesiroosid.

PIIRATUD MAASTIK

Põhilised vanade kujundusvõtete kirjeldused pärinevad 17. sajandil Hiinas avaldatud raamatust. Jaapanis alustati aiakunsti teooria fikseerimisega napilt 100 aastat tagasi peale.

Fooni ja kulisside loomise erinevad võtted. Põhivaadetel ei tohi olla segavaid faktoreid, näiteks ei tohiks seal liikuda kõrvalised inimesed. Foon mängib kujundusele kaasa – mäed, jõgi, meri, tasandik – ka kõik see on üks osa kujundusest. Aga ka müürid, kõrged pügatud hekid, puude kulissid…

 

Aiakunsti langemine algab 19. sajandil. Ka lääne mõjutuste kasutusele võtt ei toonud endaga kaasa tõusu. Alles peale II maailmasõda tekkisid esimesed märkimisväärsed moodsad aiad.

 

Vaba tõlge „Japanische Gartenkunst“ Karl Henning

 

Jaapani on üks suur  jaapani ae, ainult mõned kohad on rohkem kujundatud …tõdes

Kersti Lootus  2005. aasta oktoobris Kyoto Ülikoolis, kuulates jaapani aiakunsti ajaloo loenguid ja tutvudes Kyoto piirkonna aedadega ning Nara aia arheoloogiliste väljakaevamistega.