Avatud K-P 10.00 – 17.00
E-T   Suletud
A. Weizenbergi 33, Tallinn
Susanna Olshevskaya
Telefon: 601 5783
info@kadriorupark.ee

Kadrioru pargi infopunkt asub Peeter I soovil aastail 1724-25 Alumises aias Liiva oja kaldale ehitatud puhkemajas ehk lustlas. Arhitekt: Mihhail Zemtsov. Ehitati kaks lustlat, alles on lõunapoolsem, mis taastati aastail 1971-74 Eesti Kunstimuuseumi algatusel graafika restauraatorite töökojaks. 2006 avati hoones Kadrioru pargi infopunkt:  I-Lustla.

I-Lustlas on võimalik tutvuda Kadrioru pargi barokkaia maketiga.

Müügil on pargiansambli infovoldikud, postkaardid ajalooliste pargiplaanidega, kirjaümbrikud ja -margid pargi logoga jm. Tasuta on saadaval erinev infomaterjal pargi territooriumil toimuva kohta.

AJALUGU

Regulaarses pargis olnud ehitistest on ainsana püsima jäänud üks lustla endise Alumise aia linnapoolses otsas pargi peasissekäigu juures, nüüdse aadressiga Weizenbergi 33.

See on väike ühekorruseline, ruudulähedase põhiplaani ja astmelise telkkatusega puust majake, mille krohvitud fassaade liigendavad rustitseeritud pilastrid, luukidega aknaavad ning õhulised varikatused.

Kadrioru plaanidel 18. sajandi keskpaigast näeme Alumise aia linnapoolses otsas kaht pargi telje  suhtes sümmeetriliselt paigutatud lustlat. Lustlate tõenäoliseks ehitusajaks võib pidada 1723. ja 1724. aastat. Arhitekt: Mihhail Zemtsov (?).

Sajandi kolmandal veerandil, pärast seda, kui lossiansambel oli mõnda aega seisnud kasutamata ja remontimata, lagunes merepoolne lustla ning millegipärast seda enam uuesti üles ei ehitatud

Vanim säilinud ülesjoonistus lustlast pärineb umbes 1800. aastast ja selle on teinud lossi arhitektiks olnud Johann David Bantelmann. Juba siis kattis lustlat kõrge murdega telkkatus ning selle fassaadi kaunistasid rustitseeritud nurgapilastrid ja katuseräästa all paiknev profileeritud karniis. Aknaid ja uksi ääristas lihtne krohvraamistus. Ainus sissepääs asus majakese lossipoolsel fassaadil. Vastasfassaadis oli kolm aknaava, Weizenbergi tänava poolses samuti kolm ning selle vastasseinas kaks, seega oli majal kokku üheksa akent.. Vaheseinad jaotasid maja kolmeks ruumiks. Küttekollet  tollal veel ei olnud, sest lustlat kasutati ainult suvel puhkekohana pärast jalutuskäike pargis ja mererannas.

Keiser Nikolai I käsul alustatud pargiansambli heakorrastamise ja remondi käigus tehti arh. Christian Meyeri1828. aasta projekti kohaselt hoone välisarhitektuuris mõningaid korrektuure: linnapoolse fassaadi keskmine aken asendati uksega ning selle ette ehitati paekivist terrass, mis piirati madala metallvõrega, ukse kohale püstitati neljale puust postile toetuv plekist varikatus. Esialgne uks maja lossipoolses fassaadis sai ette väikese nelinurkse kivitrepi koos selle kohal kõrguva plekist varikatusega, mis toetus samuti saledatele puitpostidele. Lossi- ja merepoolse fassaadi keskele lisati rustitseeritud krohvipilastrid, lossipoolsele fassaadile ka veel rustitseeritud raamistusega sõõrikujuline dekoratiivnišš.Akende algselt tihe baroklik ruudustik muudeti kuueosaliseks ning krohvraamistus sai pisut elavama profileeringu. 1828. aasta projekt nägi ette ka muudatusi maja siseplaneeringus: uue vaheseina püstitamisega tekkiis endise kolme asemel neli omavahel ühendatud tuba, ehitati kamin-ahi, ka aknaluugid sai maja just tookord. 20. sajandiks kaotas maja oma algse funktsiooni ja kohandati elamuks.

1970. aastaks üsna armetusse seisu langenud majake taastati 1971-74 Eesti Kunstimuuseumi algatusel graafika restauraatorite töökojaks.

Peale Kunstimuuseumi (KUMU) uue hoone valmimist anti lustla hallata asutusele Kadrioru Park.

2007 avati  siin Kadrioru pargi infopunkt (I-Lustla)